Pööningute ja katusealuste kehv soojustus toob talviste ilmadega paratamatult kaasa jääpurikate probleemi. Sulatuskaablite paigaldamine ei likvideeri küll algpõhjust, kuid aitab kõrvaldada tagajärgi, mis võivad muidu põhjustada katastroofe. Sulatuskaablite valimise, toimimise ja paigaldamise kohta uurime täpsemalt Ensto turundusjuhilt Andres Meresmaalt.

Mida on näidanud nii ülemöödunud kui mulluse aasta lumine ja külm talv, kus ähvardavad lumekoormad ja prisked jääpurikad kõigile peavalu ning hirmu tekitasid? Kas inimesed on hakanud rohkem mõtlema sulatuskaablite soetamisele?

Jäätumiskaitselahenduste nõudlus on märgatavalt kasvanud. Kõige rohkem on reageerinud mitmesugused ühiskondlike hoonete valdajad, nagu koolid, bürood jne.
Eelmine lumerohke ja külm talv näitas kõigile kitsaskohad kätte. Muu hulgas ka selle, et päris nii lihtne see asi ka ei ole, et paneme ühe küttekaabli vihmaveerenni või torusse ning kõik mured saavadki sellega lahendatud.
Varasematel aastatel soovitati nii rennidesse kui torudesse tihtipeale isereguleeruvaid kaableid (neid ka paigaldati), kuid neid on mõistlik kasutada ainult lühemates rennides ja torudes. Kuna kaabel paigaldatakse renni-torusse topelt, siis kõikides niisugustes kohtades, kuhu sobib vähemalt 20 m pikkune kaabel, tuleb siiski eelistada püsitakistuskaablit.
Põhjusi on siin kaks: esiteks on isereguleeruv kaabel mitu korda kallim kui püsitakistuskaabel, teiseks muutuvad isereguleeruva kaabli parameetrid aastate jooksul, näiteks see kaotab oma võimsust. Seega tuleb isereguleeruv kaabel viie-kuue aasta pärast nagunii välja vahetada. Õigesti valitud ja paigaldatud püsitakistuskaabel töötab tõrgeteta aastakümneid.
Inimesed on siiski hakanud palju rohkem mõtlema, kuidas ära hoida ebameeldivusi ja õnnetusi, mis on seotud nii torude külmumise kui jääpurikatega, samuti teiste sarnaste väga aktuaalsete teemadega. Ülemöödunud aasta kõige sagedasem probleem oli veetorude külmumine. Õnnelikud olid need, kel toru suisa lõhki ei läinud.

Kas tööpraktikast on tuua mõni eriti markantne juhtum, millega varem pole kokku puutuda tulnud?

Kõige eriskummalisemad olid ehk need juhtumised, kus taheti abi kinnikülmunud veetoru lahtisulatamiseks ning arvati, et tavalisest küttekaablist piisab. Tegelikult nii ei ole, küttekaabel on ikka mõeldud toru sulana hoidmiseks, mitte sulatamiseks.
Mis puutub kaablite paigaldusse, siis selles osas nägin alles hiljuti vanalinnas maju, kus sulatuskaablid olid pandud vihmaveetorudesse kas vale arvestusega või siis kinnitustest lahti tulnud, ulatudes teinekord toru otsast välja või vedeledes suisa keset kõnniteed. Praeguseks on kindlasti mõni kojamees või traktorist need juba puruks lükanud.
See näitab, kui oluline on kogu protsess algusest peale – rennide ja torude täpne mõõdistus ning nõuetekohane kaabli paigaldus.

Samas on kuulda olnud kurtmist, et sulatuskaableid pole saada ning tellimisjärjekorrad on pikad. Kust neid leida ja kui palju see kõik maksab?

See jutt, et Eestis pole sulatuskaableid saada, pole kindlasti õige. Kaupa on täiesti piisavalt ning tuleb ainult leida sobiv tüüp.
Vihmaveesüsteemide sulatuskomplekt ei ole ainult kaabel. Üldjuhul kuulub sinna sulatuskaabel, selle kinnitustarvikud ning juhtimiseks termostaat. Peale selle on vaja veel tavalist installatsioonikaablit, millega süsteemile elektrikilbist toide peale tuua. Kogu see kupatus peab olema ühendatud läbi rikkevoolukaitsme – see paigaldatakse reeglina elektrikilpi.
Kuna igal majal on rennid-torud eri pikkuse ja kujuga, tuleb läheneda projektikohaselt. Seega ei saa neid tooteid valmistada nii-öelda letikaubana, mis seisaks igas ehitusmaterjalide poes kassa juures riiulis. Elektriliste ühenduste tegemine nõuab kogemustega, ohuteadliku elektriku kaasalöömist.
Küll on kõigis suuremates kauplustes olemas projektimüügi osakonnad ning sealt peaks abi saama. Tõenäoliselt ei pruugi iga projektimüügi inimene tunda elektriteemat, kuid ta peaks vähemasti teadma seda, millisest firmast nõu küsida. Viimaseid ei ole kuigi palju.
Enne aga, kui helistada, kirjutada või kohale tulla, peab ära tegema kodutöö – mõõtma oma vihmaveerennide-torude pikkuse ja kui võimalik, tegema neist ka pildid. Kui fotol on näha maja terve külg, siis on lahendust lihtsam pakkuda, sest tihti on võimalik ühe kaabliga ära katta nii vertikaal- kui horisontaalosad.
Tegelikult tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, miks üldse jääpurikad räästasse tekivad. Sulatuskaablite paigaldamine aitab kõrvaldada tagajärgi, kuid ei likvideeri algpõhjust – pööningute ja katusealuste kehva või isegi olematut soojustust.

Millal peab sulatuskaabel juba töötama ehk millal temast kasu on? Kui kaua peab seda töös hoidma?Siin on mitu võimalust. Kõige energiasäästlikum on lahendus, kus sulatuskaabel juhitakse läbi sellise termostaadi, millel on nii niiskus- kui temperatuuriandurid. Siis lülitub soojendus automaatselt sisse, kui väljas on külm ning samal ajal ka sademed (tekib niiskus). Kuiva külmaga kaabel tööle ei hakka.
Kui väljas on –30 kraadi, võib kaabli võimsusest tõesti väheks jääda, kuid sellise ilmaga ju lund ka ei saja. Sadu kaasneb 95% juhtudest ikka kuni 10 miinuskraadiga, sellest madalamatel temperatuuridel haruharva.
Termostaadid on kõige kallimad ja väiksema paigaldise puhul ebaotstarbekad kasutada, sest maksavad rohkem kui kaablid. Lihtsamatel termostaatidel on vaid temperatuuriandur. See on võimalik tööle panna näiteks nii, et kaabel lülitub sisse +2 kraadi juures ja välja –15 kraadi juures. Sel juhul saab ära sulatada ka lörtsi.
Kaablid on vaja panna rennidesse ja püsttorudesse reeglina topelt. Laiade rennide puhul neljakordselt. Pikematesse püsttorudesse kinnitada kaablid tõmbetrossi abil, mis võtab mehaanilise koormuse enda peale.
Ent siin on vaja silmas pidada veel muudki. Kui näiteks tegu on suhteliselt lameda plekk-katusega ja renn paikneb selle servast natuke allpool, on reaalne oht, et jäälahmakad hakkavad nihkuma üle katuse ääre. Sellise nähtuse vastu renni põhjas olevad kaablid ei kipu aitama.
Täiuslikum lahendus on selline, et umbes meetri ulatuses katuse servast paigaldatakse samuti sulatuskaabel nn ussi kujuliselt – see hoiab ära, et katuse serva ei tekiks jääd ega lund üldse. Muidugi maksab parem lahendus rohkem ning ka energiakulu on suurem, kuid tulemus on selle võrra turvalisem nii majale kui möödakäijaile!

Kas suveks peab sulatuskaabli rennist ära korjama või päike seda ei kahjusta?

Kaabliga ei juhtu suvel päikese ja kuuma käes midagi, see on UV-kindel ning talub pingestatuna temperatuuri kuni 80 kraadi ja pingestamata kujul kuni 160 kraadi. Keegi ei korja suveks kaableid rennist ära. NB! Muidugi peab olema paigaldatud õige kaabel, mis on just UV-kindel. Harilik põrandaküttekaabel ei pruugi selleks sobida.

Kas sulatuskaabli paigaldamine on ka tavainimesele jõukohane?

Põhimõtteliselt ei ole seal midagi keerulist ning seda saab lihtsalt paigaldada ka vanale majale. Samas pole siiski soovitatav igaühel torkima hakata – tegu on ikkagi elektriseadmega ning teiseks toimub töö katusel. Ohtlikud mõlemad.
Sulatuskaablid saab edukalt juurde pookida ka vanadele majadele. Toide tuleb võimaluse korral tuua otse kilbist, eraldi automaatlüliti või sulavkaitsme alt. Kindlasti peab ahelas olema rikkevoolukaitse.
Suuremate paigaldiste puhul tuleb kontrollida, kas maja elektrisüsteemis on piisavalt võimsust. Kui juba senised tarbijad koormavad võrku viimase piiri peal, siis ei tohi sinna enam niisama lihtsalt uusi asju lisada.
Keskmiselt tarbib vihmaveesüsteemide jäätumiskaitse ca 40 W renni või toru meetri kohta. Seega kui on näiteks 20 m renni-toru (mis ei ole üldse palju), teeb see kokku 800 W ehk ühe keskmise radiaatori võimsuse.

Kuidas on lood ohutusega? Kas talvel katust lumest puhastades peab tarvitusele võtma mingid ettevaatusabinõud, et kaabliga midagi ei juhtuks?

Kui kaabel on õigesti valitud ja paigaldatud ning õigel ajal sisse lülitatud, pole üldjuhul vaja katuselt lund alla lükata. Seda lihtsalt pole.
Labidaga ei tohi muidugi kaablit torkima minna. Siis on tõepoolest targem lumetööde ajaks kaabel välja lülitada ning see eest ära võtta, muidu tekib reaalne oht seda labidaga vigastada.

Millal on tark oma maja veetorude sulatuskaabel tööle lülitada?

Selleks on olemas termostaat, mis maksab umbes 600 krooni. Termostaadiga on kaasas temperatuuriandur, mis paigaldada toru pinnale. Kui seda kasutada, pole vaja muretseda, millal sisse lülitada.
Lühemad, kuni 10meetrised kaablijupid paigaldada ilma termostaadita, sest need tarbivad vähe voolu. Sellised võib näiteks praeguste ilmadega juba sisse lülitada, kui veetoru on täiesti ilma kütteta keldris.
Kõik sõltub sellest, kus toru asub, kas ja kui palju sellel soojustust ümber on. Kuna eramajade puhul on üldjuhul tegu suhteliselt lühikeste ja peenikeste torudega, piisab seal tavaliselt kuni 10 W/m sulatuskaablist ning seetõttu ei ole tarbitav võimsus ka väga suur. Parem karta kui kahetseda – see tähendab soovitust lülitada kaabel sisse pigem päev varem kui hiljem.
Arvestada tuleb sellega, et kui veetoru on juba külmunud ja jääd täis, pole tavalisest sulatuskaablist enam suurt kasu. Tekkinud jää ülessulatamiseks läheb tarvis oluliselt suuremat võimsust kui vee voolavana hoidmiseks.
Mõni paraku arvab, et lülitab soojenduse sisse alles siis, kui kraanist enam vett ei tule. Aga siis on juba liiga hilja! See mõni kokkuhoitud kroon elektrienergia arvelt kulub kohe kümne- või sajakordselt ära toruabi teenusele, mis sel juhul kiiremas korras kutsuda tuleb.

Originaalartikkel

KAS MINU MAJA ELEKTRISÜSTEEM VAJAB RENOVEERIMIST?

Kui elate eelmise sajandi 60-70 -ndatel ehitatud paneelmajas, kuid miks mitte ka 20-30 -ndate eestiaegses puitmajas, siis tõenaoliselt on Teie maja elektrisüsteem vananenud ning vajab uuendamist. Elektrisüsteemi renoveerimistöid on mõttekas läbi viia samaaegselt koos teiste tehnokommunikatsioonide, nagu vee- ja kanalisatsioonitorud ning ventilatsioonisüsteem, uuendamisega. Nii on võimalik märkimisväärselt vähendada kulusid kuna paljudel juhtudel saab ära kasutada samasid šahte ja korrustevahelisi läbiviike. Samuti ei pea mitu korda läbi viima ehitustööde järgset lõpukoristust ega korduvalt trepikoda viimistlema.

Lisaks suurenenud ohutusele ja töökindlusele pakub nutikalt planeeritud elektrisüsteem selle kasutajale kordades suuremat kasutusmugavust ning rahalist kokkuhoidu. Kuidas seda saavutada – sellest tuleb juba järgnevates lõikudes täpsemalt juttu.

Korrusmaja elektrisüsteemi renoveerides tuleks tähelepanu pöörata selle järgmistele osadele:
– valgustid ja lülitid
– elektrijuhtmestik
– elektrikilbid
– TV, telefoni- ja arvutikaabeldus
– fonolukusüsteem
– automaatne tulekahjusignalisatsioon (ATS)

Kortermaja renoveerimistöid planeerib ja korraldab enamikul juhtudel korteriühistu juhatus või korteriühistu puudumisel mõni muu maja elu edendav organ.

VALGUSTUS – KASUTUSMUGAVUS JA ENERGIASÄÄST KÄSIKÄES

Valgustusel on kõige nähtavam, või olenevalt olukorrast võib olla ka siis nähtamatum, roll korrusmaja üldruumide elektrisüsteemis. Igatahes pimedas trepikojas ei meeldiks ju kellelgi ringi kobada. Sellise olukorra lahendamiseks piisab tavaliselt ka läbipõlenud pirni välja vahetamisest. Energiasäästlikkuse seisukohast tuleks kindlasti hõõglambi asemel kasutada säästulampi. Olenevalt kortermajast, tuleb kindlasti arvestada ka võimalusega, et kallid säästulambid võivad hakata valgustitest lihtsalt kaduma. Et sellist olukorda ennetada tuleks kortermaja trepikodades kasutada valgusteid, mille valgusallikad ei ühti tavalistes kodumajapidamiste valgustites kasutatavatega. Tavaliselt on nendeks erinevad kompaktluminofoorlambid – energiasäästlikud, suhteliselt pika elueaga ning saavutavad täisvõimsuse praktiliselt süttimishetkel.

Tõenäoliselt tundub algselt valgustuse renoveerimist planeerides kõige säästlikuma variandina välja vahetada mittetöötavad lülitid ning purunenud valgustid. Selline, esialgu kõige mõttekamana näiv lahendus, ei pruugi seda olla enam näiteks aastases lõikes. Energiasääst tuleneb just sellest, et valgus põleks seal ning ainult siis, kui teda vajatakse. Lisaks on saavutatava energiasäästu vaikimisi kriteeriumiks loomulikult energiasäästlike valgusitite ning valgusallikate kasutamine.

Nutika lahendusega on võimalik luua äärmiselt kasutajasõbralik valgustus ning hoida kokku uskumatuna näiv suurus – kuni 60 % senisest üldruumide energiatarbimisest. See on võimalik saavutada kasutades liikumisanduritega valgusteid. Liikumisanduriga valgusti võib olla kas:
PIR valgusti – PIR tähendab passiivset infrapunaandurit. See reageerib liikumisele ja inimese kehatemperatuurile. Valgus ei sütti, kui avada uks, aga ruumi sisse ei astuta. Alles liikudes anduri jälgimisalasse lülitub valgusti sisse.
Radarvalgusti –  kiirem lahendus tundlikuma anduriga, mis reageerib igasugusele liikumisele. Valgus süttib ukse avamisel juba enne, kui inimene jõuab ruumi siseneda.

4 positiivset külge liikumisanduritega valgustite kasutamisel:
1. Astudes ruumi, pole vaja hakata otsima kus asub lüliti ning pole vaja panna käest ka ostukotte – äärmiselt mugav!
2. Pole vaja muretseda kas kuskile on jäänud valgus põlema, valgus lülitub ise etteantud aja jooksul välja – kulude kokkuhoid!
3. Valgus põleb ainult seal, kus seda vajatakse. Näiteks kui elate liftiga majas kaheksandal korrusel, siis koju saabudes süttib valgus vaid esimesel ning liftist väljudes ka kaheksandal korrusel, ülejäänud korrustel valgustus ei põle – kulude kokkuhoid!
4. Juba valgusti paigaldamisel (ka renoveerimisprojektide puhul) tekib kulude kokkuhoid, kuna ei vajata lüliteid ning ei veeta nende tarbeks kaabeldust – töö ja materjali kokkuhoid kompenseerib liikumisanduriga valgusti kõrgemat hinda juba ehitusfaasis!

Liikumisanduritega valgustuse abil saad valgustuskulusid kokku hoida järgnevalt:
– Pimedad trepikojad 60–85 %
– Akendega trepikojad 40–65 %
– Esikud, keldrid, koristusruumid 40–65 %
– Pesuruumid, garaažid 50–85 %
– Koridorid, koolid, teenindusasutused 50–85 %

Täpsemalt kalkuleeri kokkuhoidu oma kortermajas: Ensto PIR kalkulaator

Lisaks loe energiasäästu kohta korrusmajas (PDF kataloog): Energiasäästlikud lahendused korrusmaja renoveerimisel

ELEKTRIJUHTMESTIK

Lisaks moraalselt vananenud ning väsinud väljanägemisega elektriseadmetele (valgustid, lülitid, elektrikilbid) on elektrisüsteemi suurimaks ohuallikaks just selle peidetud osa – elektrijuhtmed. Vanad elektrijuhtmed on halvenenud isolatsiooni tõttu suureks tuleohu allikaks. Just esimeste külmade ilmade saabudes kütteseadmeid taha lülitades tekkiv ülekoormus võib vananenud elektrijuhistiku isolatsiooni tõttu põlema süüdata kogu maja. Seetõttu tuleks kindlasti trepikoja elektriseadmete vahetamist ette võttes vahetada ära ka kogu elektrijuhtmestik.

Tänapäevastel kaablitel on olemas maandussoon, mis puudus nõukogude ajal või varem ehitatud elektrisüsteemidel. See on eelkõige tähtis just korterite toitekaablite puhul – suurenenud turvalisus kodus!

Koos uue tugevvoolu kaabelduse installeerimisega kaalu ka vajadust välja vahetada /seintesse süvistada majas olev telefoni-arvutivõrgu, TV signaali ning fonoluku kaabeldus. Seintesse peidetud kaabeldus loob trepikojas esteetilisema üldmulje ning vähendab võimalust, et keegi pahatahtlik tegelane saaks seintel rippuvaid kaableid lõhkudes tekitada häireid. Uued kaablid tuleks võimalusel paigaldada torudes, et tulevikus vajaduse tekkides oleks nende väljavahetamine hõlpsam.

Kui majas puudub fonolukusüsteem, siis üldkaabelduse väljavahetamise aeg on kõige õigem hetk paigaldamaks ka kaabeldus selle tarvis.

ELEKTRIKILBID

Korrektne elektripaigaldise renoveerimine hõlmab endas ka kilpide ehk elektrijaotuskeskuste väljavahetamist. Vananenud kaitseaparatuuriga elektrikilp võib ära nullida kogu muu välja vahetatud elektriseadmestiku eelised. Kui kaitseaparaat ikka lühisele või ülekoormusele jätab reageerimata, siis võib ka uus elektrijuhtmestik suvalises kohas üle kuumeneda ning põlema süttida.

Välja tuleks vahetada nii maja peajaotuskeskus kui ka igal korrusel olevad korruse jaotuskilbid. Enamus kordadel piisab ka olemasolevatesse kilbikestadesse uue sisemuse ehitamisest. Maja peajaotuskeskusesse tuleks kindlasti lasta paigaldada liigpingepiirikud, mis kaitsevad maja elektritarviteid välisest elektrivõrgust tulenevate võimalike liigpingete eest. Kui majas on siiamaani puudunud ka maandusseade, siis tuleks loomulikult ka see luua.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et korraliku ning korrektselt renoveeritud elektrisüsteemi saamiseks on vajalik uute vastu välja vahetada selle kõik vananenud osad. Positiivse lõpptulemuse saavutamise aluseks on tingimus, et nii elektripaigaldise projekt kui selle hilisem ehitus tuleb tellida firmadelt, kes omaksid vastavat elektrialast pädevust ehk õigust projekteerimaks ning ehitamaks elektipaigaldisi. Lisaks peavad need ettevõtted olema registreeritud Majandustegevuse Registris ning omama seal kehtivaid registreeringuid tegutsemaks antud tegevusaladel.

Ei tahaks küll kellelegi näpuga näitama ega parastama hakata, kuid siin on järjekordne ilmekas lugu, mille kõigega peab tavainimene silmitsi seisma (lisaks potentsiaalsele ohule oma varale ning enda ja oma lähedaste eludele), kui ehitab omaalgatuslikult elektrisüsteemi valmis – Elektripaigaldise kontrollmõõtmiste akt

Lugege eelnevalt lingilt kõigepealt postitaja muret ning siis edasi lahtirulluvat teemakäsitlust “Küsimused hanke korraldajale”, peaks olema piisavalt ilmekas selgitamaks probleemi olemust. Loodetavasti on sellest kellelgi tulevikus oma otsuste tegemisel abi.

Ehitatava elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse saamiseks on vajalik läbida järgmised etapid ja hankida vähemalt 4 allkirja:
1. Elektriprojekt (projekteerija allkiri). Projekteerija peab omama A või B pädevust ning registreeringut majandustegevuse registris (MTR). Pädevuse olemasolu ning kehtivust on võimalik kontrollida MTR-st.
2. Elektripaigaldise ehitaja nõuetekohasuse deklaratsioon koos visuaalkontrolli protokolliga (ehitaja allkiri). Ehitaja peab omama vastavat pädevust ning olema registreeritud majandustegevuse registris (MTR).
3. Kontrollmõõtmiste akt (teostaja allkiri). Teostaja peab olema «Elektriohutusseaduse» nõuetele vastav labor ja omama vastavat akrediteerimistunnistust.
4. Elektripaigaldise tehnilise kontrolli aruanne (inspektori allkiri). Läbiviija peab omama registreeringut majandustegevuse registris (MTR).

Niisiis peab Teie elektripaigaldise korrektseks valmimiseks olema täidetud kõik ülalmainitud tingimused, kui neist pole täidetud kasvõi üks, siis see elektripaigaldis ei ole seaduse silmis legaalne. Kindlasti on elektriprojekt üks koht, millelt ei tasu hakata maja ehitades või renoveerides kokku hoidma – lisaks hilisematele ebamugavustele asjaajamises läheb elektriprojekti hilisem nn. “legaliseerimine” esialgsest oluliselt kulukamaks. Valesti ehitatud elektripaigaldist ei võta ükski tehnokontrolli inspektor vastu ning  juba varemtehtu ringiehitamine tähendab mõistagi mõttetuid lisakulusid.

Ehk siis veelkord – EHITAMINE ALGAB PROJEKTEERIMISEST!

ELEKTRIPAIGALDISE EHITAMINE ALGAB ELEKTRIPROJEKTEERIMISEST!

Elanike harjumusi tundmata suudab ka kõige professionaalsem projekteerija teha vaid rahuldava elektriprojekti. Loomulikult ei pea projekteerija olema peretuttav, kuid mida paremini ta elanike soove teab, seda paremini projekt õnnestub.

Elektriprojekt on üldprojekti osa, mille tegemist tasuks alustada kohe, kui ehitusjoonised on käes ja aiaprojekt valmis. Ehitusjoonistest tasub teha piisavalt koopiaid ja võtta seejärel käsile sisekujundus ehk mööbli paigutamine. Nii selguvad pistikupesade, lülitite ja valgustite asukohad.
Oma maja ehitamine või kapitaalremont on nii suuremahuline investeering, et selle juurde tuleb kindlasti tellida ka elektriprojekt. 150 m² eramu elektriprojekt võib maksta 5 000–12 000 krooni, sõltuvalt projekti keerukusest (koduautomaatika puhul võib tavaprojekti hinna korrutada kahega). Esimesel kokkusaamisel kaardistab projekteerija tellija vajadused. Eelnevalt võiks pererahvas põhilised soovid omavahel läbi arutada.

Kõigepealt köök, seejärel saun
Kui küttesüsteem kõrvale jätta, siis kõige võimsamad elektriseadmed asuvad köögis ja saunas. Alustades mõttetööd neist ruumidest, saab enam-vähem välja arvestada peakaitsmete võimsuse ja elektritööde orienteeruva maksumuse.
Köögis pannakse paika pistikupesad suurte kodumasinate jaoks. Arvestada tuleb tööpindadel kasutatavate teisaldatavate väikeseadmetega, mida tihtipeale on kasutuses mitu tükki korraga. Iga pikendusjuhe on võimalik ohutegur, kas või komistamise mõttes.
Pistikupesadele asukohti nuputades võiks silmas pidada, et need paigutataks pigem mööblisse ja siseseintele. Välises elementseinas olev pistikupesa võib rikkuda aurutõket. Hea mõte on hankida kohvimasina jaoks taimeriga pistik, mis tagab turvalisuse ka siis, kui läheb meelest kohvimasin välja lülitada.
Mõelda tasub sellelegi, kas lisaks üldvalgustusele juhtida ka töökohavalgustust ukse kõrvalt. Ehk tasuks paigutada samasse pistikupesa tolmuimeja jaoks, et edaspidi poleks tarvis kummarduda? Varem soovitati panna kööki ka telefonipistik, tänapäeval tasub see asendada pigem interneti- ja TV-pesaga.
Saunaruumides tuleb kõigepealt mõelda kerise suurusele ja juhtimiskeskusele – kas juhtpaneel on sisseehitatud või juhitakse kerist näiteks esikust. Kuhu paigutatakse soojaveeboiler? Kui palju võimsust see tarbib? Milline ventilatsioonisüsteem majja tuleb? Kas on plaanis hankida kesktolmuimeja?
Oluline on otsustada, kuhu paigutada kodutehnika. Selle jaoks tuleks planeerida vähemalt seitse pistikupesa ja internetiühendus. Kõlarite juhtmed on mõistlik ära peita ja paigaldada kaabeldus juhuks, kui soovitakse heli juhtida teistesse ruumidesse.
Igas toas peaks olema vähemalt üks üldvalgusti ja vastavalt ruumi põhilisele otstarbele ka vastav hulk pistikupesi teisaldatavate valgustite jaoks. Et pistikupesad ei jääks valedesse kohtadesse, näiteks mööbli taha peitu, tuleks kõigepealt läbi mõelda mööbli paigutus…

Kas teadsid, et…?
Pistikupesi läheb vaja hooviski. Tihti on ainus majast väljas asuv pistikupesa terrassil ja sealt edasi käib kõik pikendusjuhtmetega. Aiast sõltuvalt võib pistikupesi vaja minna erinevates kohtades nii sees- kui väljaspool maja. Ei pea olema ennustaja, et näha ette tulevast pistikupesade vajadust elektritoitel muruniiduki või aiatööriistade kasutamisel. Kuidas saada jõulutuled aeda minimaalse hulga pikendusjuhtmetega?
Kui aias on mitmeid pistikupesi, saab teisaldatavaid valgusteid kasutada vastavalt aastaaegadele. Muidugi peavad pistikupesad välistingimustes paiknema ettenähtud kõrgusel ja olema varustatud rikkevoolukaitsega, kuid selle eest hoolitseb juba elektritööde teostaja.
Õuevalgustuse võib paigaldada ka hiljem, kui see on elektriprojektis olemas. Tavaliselt ehitatakse esmalt maja ja seejärel kujundatakse aed. Kui maja elektrikilbi ja -kaabelduse projekteerimisel on välisvalgustusega arvestatud, võib kaablid õue vedada siis, kui jõutakse aiatöödeni.
PIR-valgustid hoiavad kokku vaeva ja energiat. Teatud aiavalgusteid juhitakse liikumisanduriga, mida võib kasutada siseruumideski. Lapsed ei pea küünitama ega külalised käsikaudu kobama, kui WC valgusti automaatselt süttib ja elektrienergiat tarbetult raiskamata ise kustub. PIR-valgusteid võib kasutada kõigis ruumides, kus valgust läheb tarvis vaid korraks: tuulekojas, panipaigas, garderoobis, keldris, pööningul jne. Liikumisanduriga valgusti säästab energiat ja vaeva, näiteks asju tassides ei pea lülitile vajutamiseks kandamit käest panema. Ka tavalise lüliti võib liikumisanduri vastu vahetada, sel juhul ei lähe erivalgusteid vaja.
Valgusregulaatorit ehk dimmerit kasutatakse tavaliselt elu-, söögi- või kaminatoas meeleolu loomiseks. Lastetoas saab tugeva üldvalgusti muuta dimmeri abil õdusaks öövalguseks. Taolisse ruumi tasub valida regulaator, mis tõstab valgustugevust sujuvalt, nii et valgusti ei sütti kohe maksimaalsel võimsusel ega ärata magajaid üles.
Valgustuse juhtmeteta juhtimine on mugav ning ühtlasi hoiab kokku energiat. Tihti meeldib kasutajale, kui valgustuse saab välja lülitada korraga mitmest ruumist, see säästab elektrienergiat ja käimisvaeva. Kui hästi läheb, saab kokku hoida ka tööraha, eriti remonti tehes.
Juhtmeteta juhtimise võimalusi on mitmesuguseid. Kõige odavamad on raadiovastuvõtjaga lülitid ja raadiosaatjana toimivad juhtimispuldid. Sellele variandile ei ole aga soovitatav üles ehitada midagi püsivat ega ühendada sellega võimsamaid seadmeid – näiteks teisaldatavat radiaatorit. Teine võimalus on paigaldada raadiovastuvõtjaga lüliti tavalisse seadmekarpi ja juhtida valgustust sealtkaudu kaugjuhtimispuldiga.

Küte ja ventilatsioon – omaette maailm
Elektriprojektis on suur osa hoone kütte- ja ventilatsioonisüsteemil ning soojusvahetil. Sanitaartehnika projekteerimine ja paigaldamine jäägu oma ala asjatundjatele. Majaomanik peaks tagama, et vastavad ruumid on olemas, ja läbi mõtlema, kust seadmeid juhtida.
Küttesüsteemile lisaks võiks mõelda veel sellele, kas paigaldada välistrepi sisse soojenduskaabel. Paljud on arvamusel, et see on elektrienergia ja raha raiskamine.
Remonditööde ajal võib mõelda ka muude soojenduskaablite kasutamisele, näiteks kui vihmaveetorud talviti jäätuvad ja vesi tungib pööningule, või veemõõtja ja veetorud kipuvad pakasega külmuma.

Originaalartikkel

Eestis hakati elektrienergiat kasutama 19. sajandi 80-ndatel aastatel ja tänapäeval ei kujuta inimene enam elu ette ilma elektrita. Igal aastal võetakse kodudes kasutusele üha uusi ja uuemaid energiasäästlikke kodumasinaid ja vidinaid, mis abistavad meid kodustel töödel.

Vaatamata säästlikumate elektriseadmete kasutuselevõtule, kasvab elektrivõimsus märkamatult ja tekitab sageli elamu elektripaigaldisetes ülekoormatusi, mille tõttu tuleb elamutes tihti elektrisüsteeme remontida või koguni ümber ehitada. Praegu tarbib Eestis keskmine pere aastas elektrienergiat ca 4500kWh.
Elektrienergia kasutamine eeldab, et elamu või korteri elektripaigaldis vastaks elektriohutuse nõuetele.

Elektriohutusseaduses on nõue, et elektripaigaldist tuleb projekteerida, ehitada ja remontida nii, et see ettenähtud viisil kasutuse korral ei ohustaks inimest, vara ja oleks keskkonnale ohutu.

Vastutus elamu elektripaigaldise korrasoleku ja nõuetekohase käidu tagamise eest on seadusega pandud kinnisasja omanikule. Seadus ei nõua samas omanikult ise elektritööde tegemist, vaid selle korraldamist vastavat akrediteeringut omava elektrifirma (ka FIE ) kaudu. Aga kust tellija teab, missuguses elektritöödega tegelevas firmas teevad elektritöid pädevad elektrispetsialistid? Koolitustele saadavad firmad tavaliselt töödejuhatajaid, tavaelektrikud pääsevad täiendkoolitusele kõrge koolitusmaksu tõttu harva ja teevad tööd vastavalt varemõpitule. Standardnõuded elektritöödele muudetakse aga pidevalt.

Tihti töödejuhataja ei suuda pidevalt silma peal hoida ehitusobjektil ja ei märka tehtud vigu, eriti varjatud tööde osas. Elektripaigaldise kasutusele võtuks (lõpeb tunnistuse väljastamisega) tuleb elektrifirmal tellida akrediteeritud kontrollasutuselt kasutuselevõtule eelnev tehniline kontroll.

Ehitusfirma peab lisaks tunnistusele üle andma omanikule ka elektrialase dokumentatsiooni, mis on loetletud majandus-ja kommunikatsiooniministri 12 . juuli 2007.a. määruses nr.62. Need on: elektriprojekt (ka teostusjoonised), liitumisleping või piiritlusakt, paigaldatud kilpide ja kaablite isolatsiooni teimiprotokollid, maandustakistuse mõõtmise protokoll, varjatud tööde akt elektripaigaldise süvispaigaldise kohta, kaitsmete rakendustagatise mõõtmise protokoll jne.

Tehnilise dokumentatsiooni olemasolul on omanikul või tema käidukorraldajal hiljem elektripaigaldise korrasolekut lihtne kontrollida ja kontroll-mõõtmistel ilmnenud vigu likvideerida. Elektritöödega tegelevaid firmasid ja muidutegijaid on palju, kuid kõik nad ei oska kõiki elektritöid nõuetekohaselt teha ja nõutavat tehnilist dokumentatsiooni vormistada.

Elamute ja hoonete siseelektripaigaldiste ehituse nõuded erinevad oluliselt väliselektrivõrkude ehituse nõuetest.

Viimasel ajal on ilmnenud juhuseid, kus elektrifirma reklaamib end kui suurt tegijat, kes oskab kõiki elektritöid teha, kuid hiljem selgub, et on paraja käki kokku keeranud, tööde kalkulatsioonis nõutud tasu saanud, kuid tellijale pole nõutavat tehnilist dokumentatsiooni tööde lõpetamisel üle andnud.

Pärast tööde lõppu peab tellija elektrifirmas käima nõutavat tehnilist dokumentatsiooni palumas, kuid asjata. Paljud elektritööde tellijad usuvad lihtsameelselt, et kui tellida tööd Eesti Energia Elektritööde ASist, siis on kõik mured murtud, kuid võta näpust. Tehtud tööde järgi ilmneb, et Eesti Energia Elektritööde AS ei ole siiski veel jõudnud spetsialiseeruda siseelektri tööde tegemisele. Nende eelis on aga see, et neil on võimalus tellijale enda ehitatud elektritöid pingestada ilma tellijale määruses nr.62 nõutava tehnilist dokumentatsiooni esitamata.

Arusaamatuks jääb, et Eesti Energia on hakanud siseelektritöid tegema, omamata selleks eelnevaid kogemusi. Praegu ei suuda firma isegi olemasolevaid välisvõrkegi korras hoida ja tähtajaliselt liitumislepinguid täita. Esineb juhtumeid, kus isegi neli aastat tagasi tormi tagajärjel inimestele ja loomadele ohtlikuks muutunud õhuliine ei suudeta remontida!

See kõik oleks välditud kui elektripaigaldise nõuetele vastavust hindaks mõni erapooletu hindaja. Tehnilise dokumentatsioonita ei saa tellija kontrollida tehtud tööde kvaliteeti ja ka tööde nõuetele vastavust. Näiteks nii ei saa tellija teada, kas paigaldatud elamu peakaitse ikka rakendub lühisel. Vastasel korral võib tekkida tulekahju.

Hiljuti näidati elektrist tekkinud tulekahju televisioonis, kus uues elamus süttis tuntud riigikogulase korteris elektripliidi toitekaabel, kuid arusaamatuks jääb siin, miks ei rakendunud uue elamu puhul rikkevoolu- ega liigvoolukaitse.

On esinenud juhuseid, kus pesumasina rikkest on süttinud elamu ja ei rakendunud isegi lühisekaitse.
Sageli korterivaldajad ja remondimehed eiravad elektriohutuse nõudeid.

Kujukas näide on pildil, kus kipsipanija on kipsi paigaldamisel elektriarvesti koos kaitsekorkidega kipsi taha jätnud ja isegi tapeedi peale kleepinud. Viga ei märgata enne kui toss taga. Sellisel juhul puudub Eesti Energial võimalus arvestit vahetada ja arvesti ühendusjuhtmete kontaktühendusi kontrollida, et tuleohtu vältida.

Eeltoodut arvestades soovitan omanikel elamu elektripaigaldise tehnilise seisukorra hindamisel kasutada sõltumatuid hindajaid, näiteks kogemustega Tehnokontrollikeskus OÜ eksperte.

Jüri Laurson

Originaalartikkel

Elektrivarustusel on täita oluline osa Teie kodu mugavaks ja turvaliseks muutmisel!

Omaenda eramu või puhkemaja ehitamine või remontimine on üks Teie elu suurtest ettevõtmistest. Lõppeesmärgiks on funktsioneeriv kodu, mis pakub Teile valgust, soojust, mõnusat äraolemist ja turvalisust. Hästi kavandatud elektrivarustusel on täita tähtis osa niisuguse tõhusalt toimiva kodu loomisel, mis rahuldab pere kõikide liikmete vajadused ja vastab nende ootustele.

Elekter on palju enamat kui lihtsalt vool. Kodu elektrifitseerimine ei piirdu kaugeltki valgustite, kodumasinate ja saunakütte varustamisega elektrivooluga. Elektri abiga Te ühtlasi muudate oma kodu õdusalt soojaks, kaitsete seda niiskuskahjustuste eest, saate panna sauna kütte pelgalt mobiiltelefonisõnumiga, hoiate välistrepi jää- ja lumevabana ning teete veel palju muudki.

Prognoosige oma perekonna tulevasi vajadusi. Kodu elektrivarustust kavandades on soovitatav mõelda ka tulevikule ning ennustada ette pere tulevasi vajadusi ja soove. Kodu ehitamise ajal on kõikide elektrivarustuslahenduste teostamine märksa kergem ja odavam kui neid hiljem lisades. Juba ainuüksi seetõttu on kasulik koostada elektriprojekt võimalikult hästi. Korralikult kavandatud ja teostatud elektrivarustus tõstab Teie kodu väärtust.

Eelmiselt lehelt leiate artiklid kus esitatakse näpunäiteid ja soovitusi maja üksikute tubade ja ruumide elektrifitseerimiseks. Tutvuge nendega ja mõelge järele, milliseid elektrilahendusi Te oma koju soovite. Et aidata Teil oma kodu elektrivarustust kavandada, oleme lisaks käesolevale infole koostanud spetsiaalsed kavandamisjuhised, kuhu te saate üksikute tubade ja ruumide kaupa üles märkida soovitud elektrilahendused. Lõpliku elektriprojekti koostab küll selle ala asjatundja, aga kõnealuse joonise abiga Te saate tagada, et arvesse võetakse kõiki Teie soovitud elektrilahendusi.

Kavandamisjuhiste vihiku saate eraldi välja printida siit:

Projekteerimisjuhised “Kodu_elektrivajadused”

AS ENSTO ELEKTER,  Relika Roomet