Pööningute ja katusealuste kehv soojustus toob talviste ilmadega paratamatult kaasa jääpurikate probleemi. Sulatuskaablite paigaldamine ei likvideeri küll algpõhjust, kuid aitab kõrvaldada tagajärgi, mis võivad muidu põhjustada katastroofe. Sulatuskaablite valimise, toimimise ja paigaldamise kohta uurime täpsemalt Ensto turundusjuhilt Andres Meresmaalt.

Mida on näidanud nii ülemöödunud kui mulluse aasta lumine ja külm talv, kus ähvardavad lumekoormad ja prisked jääpurikad kõigile peavalu ning hirmu tekitasid? Kas inimesed on hakanud rohkem mõtlema sulatuskaablite soetamisele?

Jäätumiskaitselahenduste nõudlus on märgatavalt kasvanud. Kõige rohkem on reageerinud mitmesugused ühiskondlike hoonete valdajad, nagu koolid, bürood jne.
Eelmine lumerohke ja külm talv näitas kõigile kitsaskohad kätte. Muu hulgas ka selle, et päris nii lihtne see asi ka ei ole, et paneme ühe küttekaabli vihmaveerenni või torusse ning kõik mured saavadki sellega lahendatud.
Varasematel aastatel soovitati nii rennidesse kui torudesse tihtipeale isereguleeruvaid kaableid (neid ka paigaldati), kuid neid on mõistlik kasutada ainult lühemates rennides ja torudes. Kuna kaabel paigaldatakse renni-torusse topelt, siis kõikides niisugustes kohtades, kuhu sobib vähemalt 20 m pikkune kaabel, tuleb siiski eelistada püsitakistuskaablit.
Põhjusi on siin kaks: esiteks on isereguleeruv kaabel mitu korda kallim kui püsitakistuskaabel, teiseks muutuvad isereguleeruva kaabli parameetrid aastate jooksul, näiteks see kaotab oma võimsust. Seega tuleb isereguleeruv kaabel viie-kuue aasta pärast nagunii välja vahetada. Õigesti valitud ja paigaldatud püsitakistuskaabel töötab tõrgeteta aastakümneid.
Inimesed on siiski hakanud palju rohkem mõtlema, kuidas ära hoida ebameeldivusi ja õnnetusi, mis on seotud nii torude külmumise kui jääpurikatega, samuti teiste sarnaste väga aktuaalsete teemadega. Ülemöödunud aasta kõige sagedasem probleem oli veetorude külmumine. Õnnelikud olid need, kel toru suisa lõhki ei läinud.

Kas tööpraktikast on tuua mõni eriti markantne juhtum, millega varem pole kokku puutuda tulnud?

Kõige eriskummalisemad olid ehk need juhtumised, kus taheti abi kinnikülmunud veetoru lahtisulatamiseks ning arvati, et tavalisest küttekaablist piisab. Tegelikult nii ei ole, küttekaabel on ikka mõeldud toru sulana hoidmiseks, mitte sulatamiseks.
Mis puutub kaablite paigaldusse, siis selles osas nägin alles hiljuti vanalinnas maju, kus sulatuskaablid olid pandud vihmaveetorudesse kas vale arvestusega või siis kinnitustest lahti tulnud, ulatudes teinekord toru otsast välja või vedeledes suisa keset kõnniteed. Praeguseks on kindlasti mõni kojamees või traktorist need juba puruks lükanud.
See näitab, kui oluline on kogu protsess algusest peale – rennide ja torude täpne mõõdistus ning nõuetekohane kaabli paigaldus.

Samas on kuulda olnud kurtmist, et sulatuskaableid pole saada ning tellimisjärjekorrad on pikad. Kust neid leida ja kui palju see kõik maksab?

See jutt, et Eestis pole sulatuskaableid saada, pole kindlasti õige. Kaupa on täiesti piisavalt ning tuleb ainult leida sobiv tüüp.
Vihmaveesüsteemide sulatuskomplekt ei ole ainult kaabel. Üldjuhul kuulub sinna sulatuskaabel, selle kinnitustarvikud ning juhtimiseks termostaat. Peale selle on vaja veel tavalist installatsioonikaablit, millega süsteemile elektrikilbist toide peale tuua. Kogu see kupatus peab olema ühendatud läbi rikkevoolukaitsme – see paigaldatakse reeglina elektrikilpi.
Kuna igal majal on rennid-torud eri pikkuse ja kujuga, tuleb läheneda projektikohaselt. Seega ei saa neid tooteid valmistada nii-öelda letikaubana, mis seisaks igas ehitusmaterjalide poes kassa juures riiulis. Elektriliste ühenduste tegemine nõuab kogemustega, ohuteadliku elektriku kaasalöömist.
Küll on kõigis suuremates kauplustes olemas projektimüügi osakonnad ning sealt peaks abi saama. Tõenäoliselt ei pruugi iga projektimüügi inimene tunda elektriteemat, kuid ta peaks vähemasti teadma seda, millisest firmast nõu küsida. Viimaseid ei ole kuigi palju.
Enne aga, kui helistada, kirjutada või kohale tulla, peab ära tegema kodutöö – mõõtma oma vihmaveerennide-torude pikkuse ja kui võimalik, tegema neist ka pildid. Kui fotol on näha maja terve külg, siis on lahendust lihtsam pakkuda, sest tihti on võimalik ühe kaabliga ära katta nii vertikaal- kui horisontaalosad.
Tegelikult tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, miks üldse jääpurikad räästasse tekivad. Sulatuskaablite paigaldamine aitab kõrvaldada tagajärgi, kuid ei likvideeri algpõhjust – pööningute ja katusealuste kehva või isegi olematut soojustust.

Millal peab sulatuskaabel juba töötama ehk millal temast kasu on? Kui kaua peab seda töös hoidma?Siin on mitu võimalust. Kõige energiasäästlikum on lahendus, kus sulatuskaabel juhitakse läbi sellise termostaadi, millel on nii niiskus- kui temperatuuriandurid. Siis lülitub soojendus automaatselt sisse, kui väljas on külm ning samal ajal ka sademed (tekib niiskus). Kuiva külmaga kaabel tööle ei hakka.
Kui väljas on –30 kraadi, võib kaabli võimsusest tõesti väheks jääda, kuid sellise ilmaga ju lund ka ei saja. Sadu kaasneb 95% juhtudest ikka kuni 10 miinuskraadiga, sellest madalamatel temperatuuridel haruharva.
Termostaadid on kõige kallimad ja väiksema paigaldise puhul ebaotstarbekad kasutada, sest maksavad rohkem kui kaablid. Lihtsamatel termostaatidel on vaid temperatuuriandur. See on võimalik tööle panna näiteks nii, et kaabel lülitub sisse +2 kraadi juures ja välja –15 kraadi juures. Sel juhul saab ära sulatada ka lörtsi.
Kaablid on vaja panna rennidesse ja püsttorudesse reeglina topelt. Laiade rennide puhul neljakordselt. Pikematesse püsttorudesse kinnitada kaablid tõmbetrossi abil, mis võtab mehaanilise koormuse enda peale.
Ent siin on vaja silmas pidada veel muudki. Kui näiteks tegu on suhteliselt lameda plekk-katusega ja renn paikneb selle servast natuke allpool, on reaalne oht, et jäälahmakad hakkavad nihkuma üle katuse ääre. Sellise nähtuse vastu renni põhjas olevad kaablid ei kipu aitama.
Täiuslikum lahendus on selline, et umbes meetri ulatuses katuse servast paigaldatakse samuti sulatuskaabel nn ussi kujuliselt – see hoiab ära, et katuse serva ei tekiks jääd ega lund üldse. Muidugi maksab parem lahendus rohkem ning ka energiakulu on suurem, kuid tulemus on selle võrra turvalisem nii majale kui möödakäijaile!

Kas suveks peab sulatuskaabli rennist ära korjama või päike seda ei kahjusta?

Kaabliga ei juhtu suvel päikese ja kuuma käes midagi, see on UV-kindel ning talub pingestatuna temperatuuri kuni 80 kraadi ja pingestamata kujul kuni 160 kraadi. Keegi ei korja suveks kaableid rennist ära. NB! Muidugi peab olema paigaldatud õige kaabel, mis on just UV-kindel. Harilik põrandaküttekaabel ei pruugi selleks sobida.

Kas sulatuskaabli paigaldamine on ka tavainimesele jõukohane?

Põhimõtteliselt ei ole seal midagi keerulist ning seda saab lihtsalt paigaldada ka vanale majale. Samas pole siiski soovitatav igaühel torkima hakata – tegu on ikkagi elektriseadmega ning teiseks toimub töö katusel. Ohtlikud mõlemad.
Sulatuskaablid saab edukalt juurde pookida ka vanadele majadele. Toide tuleb võimaluse korral tuua otse kilbist, eraldi automaatlüliti või sulavkaitsme alt. Kindlasti peab ahelas olema rikkevoolukaitse.
Suuremate paigaldiste puhul tuleb kontrollida, kas maja elektrisüsteemis on piisavalt võimsust. Kui juba senised tarbijad koormavad võrku viimase piiri peal, siis ei tohi sinna enam niisama lihtsalt uusi asju lisada.
Keskmiselt tarbib vihmaveesüsteemide jäätumiskaitse ca 40 W renni või toru meetri kohta. Seega kui on näiteks 20 m renni-toru (mis ei ole üldse palju), teeb see kokku 800 W ehk ühe keskmise radiaatori võimsuse.

Kuidas on lood ohutusega? Kas talvel katust lumest puhastades peab tarvitusele võtma mingid ettevaatusabinõud, et kaabliga midagi ei juhtuks?

Kui kaabel on õigesti valitud ja paigaldatud ning õigel ajal sisse lülitatud, pole üldjuhul vaja katuselt lund alla lükata. Seda lihtsalt pole.
Labidaga ei tohi muidugi kaablit torkima minna. Siis on tõepoolest targem lumetööde ajaks kaabel välja lülitada ning see eest ära võtta, muidu tekib reaalne oht seda labidaga vigastada.

Millal on tark oma maja veetorude sulatuskaabel tööle lülitada?

Selleks on olemas termostaat, mis maksab umbes 600 krooni. Termostaadiga on kaasas temperatuuriandur, mis paigaldada toru pinnale. Kui seda kasutada, pole vaja muretseda, millal sisse lülitada.
Lühemad, kuni 10meetrised kaablijupid paigaldada ilma termostaadita, sest need tarbivad vähe voolu. Sellised võib näiteks praeguste ilmadega juba sisse lülitada, kui veetoru on täiesti ilma kütteta keldris.
Kõik sõltub sellest, kus toru asub, kas ja kui palju sellel soojustust ümber on. Kuna eramajade puhul on üldjuhul tegu suhteliselt lühikeste ja peenikeste torudega, piisab seal tavaliselt kuni 10 W/m sulatuskaablist ning seetõttu ei ole tarbitav võimsus ka väga suur. Parem karta kui kahetseda – see tähendab soovitust lülitada kaabel sisse pigem päev varem kui hiljem.
Arvestada tuleb sellega, et kui veetoru on juba külmunud ja jääd täis, pole tavalisest sulatuskaablist enam suurt kasu. Tekkinud jää ülessulatamiseks läheb tarvis oluliselt suuremat võimsust kui vee voolavana hoidmiseks.
Mõni paraku arvab, et lülitab soojenduse sisse alles siis, kui kraanist enam vett ei tule. Aga siis on juba liiga hilja! See mõni kokkuhoitud kroon elektrienergia arvelt kulub kohe kümne- või sajakordselt ära toruabi teenusele, mis sel juhul kiiremas korras kutsuda tuleb.

Originaalartikkel